Projekteerija vastutus – kas tähtajatu kirves pea kohal?

Ilmselt ei ole olemas projekteerijat, kes ei oleks kogenematusest, hooletusest või mõnel muul põhjusel eksinud ja teinud oma töös vigu. Sellistel puhkudel tekib alati küsimus, milline vastutus võib projekteerijale kaasneda. Käesoleva artikli eesmärgiks on lühidalt selgitada, milles saab ehitusprojekti viga üldse seisneda, kuidas tuleks määratleda puudusega seoses tekkiva kahju suurust ning kui kaua projekteerija kehtiva õiguse kohaselt projekti puuduse eest vastutab.

Millal on ehitusprojekt puudustega?

Sõltuvalt ehitusprojekti suhtes esitatud pretensioonist, ei pruugi olla alati võimalik üheselt kohe otsustada, kas esitatud pretensioon kujutab endast ehitusprojekti puudust või mitte. Vastus sellele küsimusele on lihtne, kui projekti vea tõttu kaotab projekteeritud ehitis näiteks stabiilsuse ja variseb. Aga kas ehitusprojekt on ka siis puudusega, kui ehitis ei kaota stabiilsust, kuid kui tellijale temale projekteeritud arhitektuurne lahendus esteetilises mõttes lihtsalt ei meeldi või kui projektis on ette nähtud sellised tehnilised lahendused, mis ei ole majanduslikult kõige otstarbekamad (tarindid on näiteks üledimensioneeritud) või kui projekteeritud ehitise ehitusmaksumus kujuneb suuremaks, kui tellija oskas seda arvata. Eelnimetatud olukordades ei pruugi vastus esitatud küsimusele olla üheselt selge.

Projekteerimisleping on oma olemuselt töövõtuleping. Projekteerija kui töövõtja põhikohustuseks on ehitusprojekti koostamine kui kokkulepitud tulemuse saavutamine. Seaduse kohaselt toimub ehitusprojekti kui töö lepingu tingimustele vastavuse kontroll kolmeastmeliselt. Esmajärjekorras tuleb vaidluse tekkimisel hinnata, kas pooled on vaidlusaluses küsimuses lepingus midagi konkreetset kokku leppinud. Kui töö mingi spetsiifiline tingimus on lepingus või selle lisades määratletud, peab ehitusprojekt vastama kokkulepitud tingimustele. Kui vaidlusaluse asjaolu kohta lepingus täpsemad kokkulepped puuduvad, siis teise astmena tuleb vastata küsimusele,kas ehitusprojekt sobib kasutamiseks tellija poolt varasemalt avaldatud spetsiifiliseks otstarbeks. Sellise olukorraga oleks tegemist eelkõige juhtudel, kui tellija on projekteerijale avaldanud, millisel spetsiifilisel otstarbel ta hakkab projekteeritavat ehitist kasutama. Võttes aluseks parkla näite, siis oleks ehitusprojekt puudustega, kui ehitusprojektis ei ole arvesse võetud tellija poolt avaldatut, et parklat hakkavad tavapäraste sõidukite asemel kasutama ka sõidukid, mille omadused (nt mass, gabariidid, manööverdamisviisid jms) erinevad tavapäraste sõidukite omadustest.

Selle nö teise kontrolliastme juures tuleb arvestada ka asjaoluga, et isegi, kui tellija ei ole projekteerijale ehitusprojekti või projekteeritava ehitise spetsiifilist otstarvet avaldanud, võivad kohtud leida, et projekteerija kui professionaalne töövõtja oleks pidanud selle ise välja selgitama. Selliste olukordadega on tegemist eelkõige juhtudel, kui projekteerija pidi tellijalt saadud teabe või objektiga tutvumise põhjal aru saama, et tellija vajab projekteeritavat ehitist mingil kindlal eesmärgil. Kui projekteerija jätab projekteeritava ehitise spetsiifilise kasutusotstarbe välja selgitamata, kui seda võis temalt mõistlikult oodata, asub kohus vaidluse korral tõenäoliselt seisukohale, et projekteerija on lepingut rikkunud ja ehitusprojekt on puudustega[1].

Kolmanda kontrolliastme juurde on alust minna siis, kui kahe eelmise kontrolliastme eeldused ei ole täidetud, s.o kui pooled ei ole kokku leppinud ehitusprojekti konkreetsetes tingimustes ega tuvastamist ei ole leidnud projekteeritava ehitise spetsiifiline otstarve, mida töövõtja teadis või oleks pidanud teadma. Kolmanda kontrolliastme juures tuleb hinnata, kas ehitusprojekt ja selle alusel ehitatav ehitis sobib nn tavapäraseks otstarbeks ja vastab vähemalt keskmisele kvaliteedile. Võttes aluseks eelneva parkla näite, siis oleks ehitusprojekt puudustega, kui selle alusel ehitatavat parklat ei saaks kasutada tavapäraste omadustega autode parkimiseks või kui parkla ei vastaks Eestis kehtivatele tehnilistele standarditele. Kuivõrd üldjuhul ei ole tehnilised standardid kohustuslikud, siis saab väita, et kui mingi ehitustehniline küsimus on mõne kehtiva standardiga reguleeritud, siis ei vastaks ehitusprojekt vähemalt keskmisele kvaliteedile, kui see oleks asjakohase standardi nõudega vastuolus.

Selleks, et eelnimetatud keskmise kvaliteedi hindamise küsimuste juurde ei peaks vaidluse tekkimisel minema, on mõistlik juba lepingus kokku leppida, milliseid standardeid peab projekteerija oma töös järgima. Sellisel juhul muutuvad asjakohase standardi nõuded lepingu osaks, mille täitmist hinnatakse esimese kontrolliastme juures. Sama soovitus kehtib ka näiteks ehitusmaksumusega seotud riskide maandamiseks. Kui tellija sooviks on projekteerida teatud ehitusmaksumusega hoone, on pooltel võimalik arusaamatuste vältimiseks projekteerimislepingus kokku leppida ka nö ehitamise sihteelarves, millisel juhul kaasneb projekteerijale projekteerimisprotsessi vältel kohustus erinevate tehniliste valikute puhul tutvustada tellijale ka valikutega kaasnevat mõju ehitusmaksumusele. Saksamaal on kohtupraktika arenenud selles küsimuses isegi niikaugele, et näiteks eraisikutest tellijate puhul ei tohi arhitektid asuda enne projekteerima, kui nad on välja selgitanud, kui kallist ehitist tellija üldse saab endale lubada. Vastasel juhul riskivad arhitektid sellega, et tellija rahalisi võimalusi ületava hoone projekteerimine võib endast kujutada projekteerimislepingu rikkumist. Seega oleks ka Eestis mõistlik enne projekteerimise algust kokku leppida, kui kalliks võiks projekteeritav ehitis kujuneda. 

Põhjendatud kahju suurus

Kui ehitusprojekt on puudustega, saab tellija ühe õiguskaitsevahendina nõuda projekteerijalt tekitatud kahju hüvitamist. Tihti kipuvad tellijad nõudma projekteerijatelt kahjuna summat, mis vastab projekteerimisveaga seonduvale ehitise kallinemisele. Selline lähenemine ei ole üldjuhul õige. Kehtiva õiguse kohaselt lahendatakse tekkiva kahju suuruse küsimus lähtuvalt diferentsihüpoteesist, mille kohaselt on tellijale tekkinud kahjuks üksnes see summa, mille võrra tellija varaline olukord on halvenenud võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui projekteerija ei oleks lepingut rikkunud.[2] Kui võtta aluseks eelnevalt toodud parkla näide ja oletada, et projekteerija jättis parkla alla projekteerimata drenaaži, kuigi see oli lepingu järgi nõutud, siis ei ole drenaaži rajamise kulu tellijale tekkinud kahjuks. Seda põhjusel, et kui drenaaž oleks olnud kohe algselt ehitusprojektis ette nähtud, siis oleks tellijal tulnud drenaaži ehitamisega seotud kulu nagunii kanda. Seega diferentsihüpoteesi järgi ei ole tellijale toodud näite puhul kahju tekkinud. Kui aga nimetatud projekti viga avastati näiteks alles poole ehituse käigus, kui drenaaži rajamiseks tuli kanda lisakulusid, mida ei oleks tulnud kanda, kui drenaaž oleks projektis olnud koheselt ette nähtud, siis sellised lisakulud on tellija kahjuks, mille hüvitamist saab ta projekteerijalt nõuda. Seega kokkuvõtlikult tuleb projekteerimisveaga seotud  kahjuhüvitise põhjendatud suuruse määratlemisel alati hinnata, kas lisakulu, mis on projekti veaga tellijale kaasnenud, oleks tellijal tulnud kanda ka juhul, kui projekt oleks olnud algusest peale nõuetekohane. 

Projekteerija vastutuse kestus

Vaatamata sellele, et professionaalsel tellijal on seadusest tulenev kohustus vastuvõtmiseks esitatud ehitusprojekt koheselt üle vaadata ja selles sisalduvad projekteerimisvead välja tuua, võivad teatud projekti vead ilmneda oma olemuse tõttu ka alles ehituse käigus või aastaid peale seda. Sellistel juhtudel tuleb alati esmalt hinnata, kas projekteerija vastu esitatav nõue võib olla aegunud. Riigikohus selgitas selles küsimuses üsna hiljuti oma lahendis kehtivat õigust ja sedastas,  et ehitusprojekti puudustest tulenevate nõuete aegumisperiood on üldjuhul viis aastast alates ehitusprojekti tellijale üleandmisest või selle vastuvõetuks lugemisest. Erandolukordades, kui ehitise puudus on tingitud projekteerimisveast, mida tellija ei saanud tavapärast hoolsust rakendades avastada enne ehitise valmimist, võib projekteerija poolt projekteerimisveast tuleneva nõude aegumise vastuväitele tuginemine olla enne viie aasta möödumist ehitise valmimisest vastuolus hea usu põhimõttega. See tähendab, et varjatud iseloomuga projekti puuduste korral, mida ei saanud mõistlikult avastada enne ehitise valmimist, võib projekteerija olla puuduse eest vastutav kuni viie aasta jooksul alates projekteeritud ehitise valmimisest[3].


[1] Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 05.04.2019 otsus nr 2-16-16481

[2] Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 03.03.2014 otsus nr 3‑2‑1‑197‑13

[3] Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 25.03.2020 otsus nr 2-16-14644 ja 27.03.2020 otsus nr 2-17-3860