Artikkel ilmus Delfis 27.07.2027
Äripartnerit tunneb kõige paremini võlausaldaja ise, mitte riigiametnik.
Käesolev arvamusartikkel on koostatud jätkuna T. Raigi artiklile „Jõudu, pahatahtlikud pankrotimeistrid! Eesti on loonud teile kõik võimalused karistuseta pääseda“.
Eelviidatud artiklis juhitakse tähelepanu probleemile, et riigi loodud maksejõuetuse teenistus saab pahatahtlikult tekitatud pankrotte uurima hakata alles siis, kui asi on jõudnud kohtusse, samas kui pahatahtlikud juhid soovivad menetluse alustamisega venitada. Artiklis heidetakse riigile ette, et see peaks sekkuma varem, jälgima ennetavalt äriühingute majandusandmeid ja kontrollima ebatavaliste näitajatega ettevõtteid.
Kuigi sellise kontrolli tegemine on võimalik, ei ole see odav. Nagu artiklis on esile toodud, nõudsid kohtud pankrotiavalduse esitamisel 2025. aastal ajutise halduri tasu katteks deposiiti ligikaudu 4600–4700 eurot.
Kuigi nimetatud summa on mõeldud katma ka halduri muid kulusid, moodustab sellest lõviosa tasu eelkirjeldatud analüüsi koostamise ja kohtule esitamise eest. Analüüsi koostamise kulusid oleks võimalik vähendada, kui riik võtaks selle töö tegemiseks inimesed palgale, selle asemel et teenust turult tellida.
Samuti võiks analüüse koostada kohtule esitatavast ajutise halduri aruandest leebemas vormis. Sellegipoolest ei saa eelnimetatud tasu suurust arvestades pidada riigi ressursside tõhusaks kasutamiseks ulatuslikku omal algatusel toimuvat kontrolli potentsiaalsete pankrotivõlgnike üle.
Võlausaldaja tunneb oma äripartnerit paremini kui riik
Riik peaks tegema valiku, milliseid isikuid uurida ja milliseid mitte. Selline valik peab põhinema objektiivsetel alustel. Mõistlik on kontrollida isikut, kelle kohta on juba olemas kahtlust tekitav teave, näiteks juhul, kui tema majandusolukorra analüüs on mõne võlausaldaja kulul juba koostatud.
Võlausaldajatel on sageli majandus- või isegi isiklike suhete tõttu potentsiaalse pankrotivõlgniku majanduslikust olukorrast parem ülevaade kui riigitöötajal, kes enamasti pole kontrollitava isiku või tema tegevusvaldkonna eripäraga varem kokku puutunud.
Kui oma äripartnerit hästi tundev võlausaldaja leiab, et partner ei ole pankrotis, tundub ebamõistlik, et tema majanduslikku olukorda hakkaks kontrollima riik. Samuti ei tundu mõistlik, et riik hakkaks omal algatusel kontrollima iga nn firmamatja kontrolli all olevat äriühingut, sest sellisel juhul ei pruugi ressurssi jätkuda teiste isikute kontrollimiseks.
Riigi ressursside optimaalne kasutamine eeldab seega paratamatult ka võlausaldajate panust pankrotimenetluse algatamisse.
Selline lahendus on kooskõlas ka eri osapoolte huvidega. Võlausaldajatel on võrreldes riigiga pankrotimenetluse vastu suurem huvi. Seda eeldusel, et riik ise ei ole võlausaldaja, sest pankrotimenetluses jagatakse pankrotivõlgniku vara võlausaldajate nõuete katteks.
Kui riik ei ole võlausaldaja, ei mõjuta pankrotimenetlus tema õigusi otseselt, kuigi riigil on huvi hoida maksejõuetud isikud turult eemal, et tagada stabiilne majanduskeskkond.
Heausklik võlausaldaja ei pea kulusid kartma
Kuna pankrotimenetluse algatamise initsiatiiv peaks pigem tulema võlausaldajalt kui riigilt, tekib arutlusaluse artikli põhjal küsimus, kas praegust süsteemi tuleks muuta selliselt, et pankrotiavalduse esitamine oleks võlausaldajatele vähem kulukas.
Pankrotiseadus näeb ette võimaluse nõuda deposiidina tasutud summa hüvitamist pankrotivõlgnikult, kui pankrot kuulutatakse välja. Kui pankrot jääb raha puudumise tõttu välja kuulutamata ehk menetlus raugeb, saab hüvitist nõuda pankrotivõlgniku juhatuse liikmelt.
Kui jätta kõrvale deposiidi tasumisega seotud võimalikud rahavooprobleemid ja nõuete rahuldamise riskid, on võlausaldaja jaoks peamine risk analüüsi tulemus. Nimelt võib selguda, et isik, kelle kohta pankrotiavaldus esitati, ei olegi pankrotis. Sellisel juhul jäävad analüüsi koostamise kulud võlausaldaja kanda.
Samas ei pruugi ka sellisel juhul analüüsi koostamise tasu jääda võlausaldaja kanda. Seadus annab kohtule võimaluse menetluskulud õiglaselt jaotada. Kui isiku, kelle kohta pankrotiavaldus esitati, käitumine või avalikult kättesaadavad andmed oleksid ka mõistlikule kolmandale isikule viidanud pankrotiolukorrale, võib analüüsi koostamise kulude võlausaldaja kanda jätmine olla ebaõiglane.
Seda eriti juhul, kui pankrotiavaldus esitati isiku kohta, kelle juhatusse oli hiljuti nimetatud tuntud nn firmamatja.
Seega kaitseb seadus heausklikku võlausaldajat juba praegu ega jäta pankrotiavalduse menetlemise kulusid tema kanda, kui avaldus esitati objektiivselt põhjendatud kahtluse alusel. Võlausaldajate veelgi ulatuslikum kaitsmine pankroti väljakuulutamise eelses faasis võib hoopis soodustada õiguste kuritarvitamist.
Pigem tuleks keskenduda sellele, et võlausaldajad tunneksid oma õigusi paremini, ning julgustada neid ise aktiivselt jälgima oma äripartnerite majanduslikku olukorda ja reageerima vajaduse korral õigel ajal pankrotiavalduse esitamisega. Pankrotimenetluses kipub nimelt kehtima reegel, et mida rohkem aega möödub, seda keerulisem on leida nii vajalikku teavet kui ka kadunud vara.