NOVE töösuhete valdkonna juht Marika Mugur ja spordiõiguse valdkonna juht Mart Parind kommenteerisid Õhtulehe artiklis: Pallimängija elu paradoks: kaksteist kuud tööd, kümne eest tasu. On’s see õiglane? sportlaste keerulist õiguslikku olukorda Eesti tööturul.
Artiklist saab lugeda, milliste õiguslike dilemmadega Eesti pallimängijad ja spordiklubide juhid silmitsi seisavad ning millised võiksid olla tänaste probleemide lahendused, toomaks sportlaste tööturule rohkem õiglust.
Väljavõte artiklist:
„Kui tavaliselt on töölepingud eelduslikult tähtajatud ning tähtajalise lepingusõlmimiseks peab olema mõjuv põhjus, siis sportlastele kehtib ameti eripärasttulenevalt eriregulatsioon. Sestap on tööandjal täielik õigus pakkuda sportlaseletähtajalist lepingut,“ alustas Mugur, kes juhib Nove advokaadibüroos nimelt töösuhetevaldkonda.
Ta tõdes, et kui sportlane teeb hooajalist tööd, on ka hooaja tasust rääkimine igatiloogiline. Küsimus on eelkõige selles, millised on poolte õigused ja kohustused kahehooaja vahelisel ajal.
„Kui leping on sõlmitud üheksaks kuuks, siis ülejäänud kolmeks on töötajal õigus minnateise tööandja juurde või teha, mida ta ise soovib,“ tõi ta välja.
„Kui sportlane teeb kahe hooaja vahel trenni, siis kas ta teeb seda iseenda või tööandjajaoks?“ esitas ta järgmise küsimuse. Ja vastas, tuginedes tööõiguse üldiseleregulatsioonile. „Tööandjal on kohustus tagada tema huvidest lähtuv koolitus, katta sellega seotud kulud ja maksta koolituse aja eest keskmist töötasu. Saab väita, etsportlase puhul võrdub see suvise enese vormis hoidmisega.“
Samas möönis Mugur: õiguslikust vaatest saabki olla nii või naa ja tegemist onennekõike kokkuleppe küsimusega. „Kui aga poolte vahel töösuhet ei ole, ei saatööandja sportlasele ka midagi ette kirjutada. Kindlasti ei saa olla nii, et tööandja ütleb,mida töötaja tegema peab ja kontrollib teda, aga samal ajal väidab, et töösuhe neilpuudub,“ lisas ta.
Vähetähtis pole ka sportlase teadlikkus oma õigustest ja võimalustes, millest Mugur tõivaid ühe näite: „Kas töötaja mõtleb ka sellele, millistel juhtudel on tal õigus küsidatöötuskindlustushüvitist ja millised eelised annab siinkohal tähtajaline leping?“
Et lühikeste lepingutega sportlastel on sageli keeruline saada laene ja liisinguid – sedaisegi olukorras, kus tegemist on siinse turu tipptööjõuga -, pidasid ebaõiglaseks nii Mugur kui samas büroos spordiõiguse eest vastutav Mart Parind.
„See, kuidas pallimänguklubid toimetavad, on tänases õigusruumis igati seaduspärane.Küll aga – rääkides sportlaste õiguste kaitsmisest, aga ka pankade käitumuslikustpraktikast -, heidaks ma kerge paluva pilgu hoopis seadusandja suunas,“ märkis Parind.
„Spordiseadust on aja jooksul juba nii palju näpitud, lisatud erinevaid primme jasekundasid, et ta on muutunud päris ebaülevaatlikuks. Üks hea seadus ei peaks sellineolema. Seetõttu võiks minu hinnangul üldse uue kirjutada. Tolle remondi käigus saabavada debati, kuidas sportlaste õigusi veel paremini kaitsta ning milliseid erisusi sinnalisada.
Keegi ei hakka seepärast muutma töölepinguseadust või pankade regulatsioone, küllaga oleks just spordiseadus õige koht, kus tolle ameti erireeglid kehtestada. Mapõrgataks selle palli lahkesti kultuuriministeeriumi ja Raido Mitti (spordi asekantsler –toim) kätte – see mõttetöö peaks nende portfelli kuuluma.“
Parind juhtis ühtlasi tähelepanu, et Eestis puudub sportlaste ametiühing nii juriidiliseltkui ka sisuliselt ning sellele lähim üksus on Eesti olümpiakomitee sportlaskomisjon.
„Siinkohal saab kivi heita ka pankade kapsaaeda – ei pea omama tähtajatut lepingutselleks, et tööjõuturul keegi olla. Enamgi veel: tähtajatu leping võib ju tegelikult lõppedasuvalisel hetkel, tähtajalise puhul aga on sageli just tööandjal huvi konkreetse tähtaja jooksul töötajat nö. kinni hoida,“ rõhutas Mugur. „Nagu seaduses on erisätted spordi reguleerimiseks, võiks pangad sellest tulenevalt teha sportlastele erisusi.“