Spordivõistluste tulemusi enam kohtus vaidlustada ei saa

  • Riigikohtu otsus spordivõistluste tulemuste vaidlustamisel lõi pretsedendi
  • Spordivõistluste tulemuste üle peetavate vaidluste iseloom on teistsugune
  • Juristidele jagub küllaga peamurdmist, kuidas sportlase õigusi kaitsta

Riigikohtu äsjane otsus, korrigeerides varasemat segasevõitu ja mõneti heitlikku kohtupraktikat, loob pretsedendi: spordivõistluste tulemusi ei saa kohtus vaidlustada. See ei tähenda siiski, et spordivõistlusel toimunud rikkumiste korral ei saaks üldse õiguskaitset, kirjutab advokaadibüroo NOVE nõunik ja spordiõiguse valdkonna juht Mart Parind.

Juunikuu alustuseks avaldas Riigikohus lahendi ühes veemotospordivõistluse tulemusi puudutanud kohtuasjas. Ainuüksi see fakt ise on tähelepanuväärne, kuna sporditeemalisi vaidlusi jõuab riigi kõrgeima kohtu ette haruharva. Kõnealuse otsuse muudab veelgi huvipakkuvamaks kohtu uudne seadusetõlgendus selle kohta, kas ja mida saab seoses sporditegevusega kohtus vaidlustada.

Ma ei lasku siin konkreetse kaasuse detailidesse – neil ei ole laiemat pilti vaadates tähtsust –, kuid peamisena asus Riigikohus seisukohale, et tüüpiline spordivõistlus, kus selgitatakse välja osalejate paremusjärjestus, on õiguslikus mõttes konkurss võlaõigusseaduse (VÕS) tähenduses. Varem ei ole Eesti kohtupraktikas spordivõistlust niimoodi õiguslikult kvalifitseeritud. Spordivõistluse «konkursiks» pidamisest järeldub omakorda, et võistluse korraldaja või tema määratud isiku (nt kohtunik) otsused, olgu selleks siis võistleja starti mittelubamine, võistleja diskvalifitseerimine, auhinnalise esikolmiku paikapanemine või midagi muud, ei ole kohtus vaidlustatavad.

Spordi iseärasusi silmas pidades on kaheldav, kas n-ö klassikaline kohus on paslik areen spordivõistlustega seotud erimeelsuste lahendamiseks.

Nimelt sätestab VÕS, et konkursi kohta tehtud otsus on asjaosalistele siduv ning seda ei saa kohtus vaidlustada. Siinkohal tuleb aga rõhutada, et jutt on riiklikust kohtusüsteemist ning see ei puuduta kõikvõimalikke konkreetse võistluse tarbeks ad hoc loodud või spordialaliitude juures alaliselt toimivaid apellatsioonikomisjone või ka nn arbitraaže. Viimastes organites, kui sellised on konkreetsel puhul ette nähtud (ja reeglina on), saab ja kui vaja, tulebki jätkuvalt võistlustulemusi vaidlustada.

Lahenduses, mis jätab spordivõistluste tulemustega rahulolematutele riikliku kohtusüsteemi uksed suletuks, võib loogikat näha ka seadusepügalatest väljapoole jäävatel põhjustel. Nimelt on spordi iseärasusi silmas pidades kaheldav, kas n-ö klassikaline kohus on paslik areen spordivõistlustega seotud erimeelsuste lahendamiseks. Peale üleüldise tunnetuse selle kohta, mis on ja mis ei ole kohane foorum sääraste vaidluse lahendamiseks, leidub konkreetseid põhjuseid, miks on ebasoovitav, kui spordivaidlusi lahendatakse nagu iga teist «argist juriidilist kraaklust». Esiteks ei pruugi harilikul tsiviilkohtunikul olla vajalikke valdkonnateadmisi ja sobivat ettevalmistust.

Näiteks ei tundu ju olevat parim lahendus, kui vaidlust selle üle, kas iluuisutamise Eesti meistrivõistluste kuldmedalist on võitjaks hinnatud põhjendatult, lahendab inimene, kes muidu tegeleb aastast aastasse puhtalt õigusküsimusi kätkevate pankroti- ja võlaasjadega ning kel on axel’itest ja lutz’udest sama palju aimu kui kodukanal 1. advendist. Kahtlemata on parem, kui niisuguste vaidlustega tegelevad spetsiaalselt selleks puhuks loodud ja vastavalt mehitatud organid.

Sama loogika alusel on teisteski eluvaldkondades ellu kutsutud spetsialiseeritud vaidlusorganeid, näiteks riigihangete vaidlustuskomisjon, tööstusomandi apellatsioonikomisjon, kindlustuse vahekohus jpt. Teiseks ja mitte vähem tähtsana on spetsialiseeritud vaidlusorganite menetlus üldjuhul kiirem, odavam ja lihtsam kui ühe vaidluse riikliku kohtusüsteemi menetlusmasinast läbi tirimine. Eraldi toonitamist väärib menetluse kiirus: spordivõistluste tulemuste üle peetavate vaidluste iseloom on tihtipeale selline, et kaks-kolm aastat hiljem saadud õigus ei pruugi enam õiguse nime vääridagi.

Sportlastele ja spordivõistkondadele tähendab kohtusse pöördumise võimatus, et senisest veelgi tähtsamaks muutub võistlusreglementide ja asjaomaste spordiorganisatsioonide määrustike tundmine. Kui ainuke koht, kuhu võistlustulemuse vaidlustamiseks pöörduda, on mingi erikomisjon vms või kui säärase erikomisjoni menetluse läbimine on eelduseks arbitraaži pääsemiseks, siis võib asjaomaste menetlusreeglite mittetundmisel olla kõrge hind. Ei ole sugugi harv, et võistlusstatuut näeb ette väga lühikese tähtaja protesti esitamiseks, protestile on kehtestatud kindel vorminõue jne – nende nõuete täitmata jätmisel võib iseenesest põhjendatud kaebus leida oma kuulsusetu lõpu veel enne, kui asi õieti alata jõuab.

Sportlastele ja neid assisteerivatele juristidele jagub eesootavail aastail küllaga peamurdmist, kuidas sportlase õigusi kõige tõhusamalt kaitsta.

Nii on sportlastel ja spordikollektiividel rangelt soovituslik olla neid puudutavate spordivõistluste juriidilise poolega hästi kursis või teha koostööd kellegagi, kes teab ja tunneb asjasse puutuvaid määrustikke, kes on valmis abi pakkumiseks kiiresti reageerima ja kes laseb sportlasel keskenduda olulisimale. treeningule, puhkusele ja heale võistlussooritusele.

Ehkki spordivõistluste tulemused ei ole nüüdsest vaidlustatavad kohtus ja isegi kui olenevalt asjaoludest peaks puuduma ka muu institutsioon võistlustulemuste korrigeerimiseks – näiteks konkreetse võistluse puhul puudub mistahes apellatsioonikomisjon, kuhu pöörduda, ja vaidlevate poolte vahel pole ka (vettpidavat) kokkulepet vaidluse allutamiseks arbitraažile –, saab riiklikust kohtust ikka jätkuvalt nõuda õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist. Tõsi, edu korral oleks sellise hagi tulemuseks nn valuraha saamine – ajalooraamatutesse kirja pandavaid võistlustulemusi sellega muuta ei saa.

Igal juhul ja olgugi et vastne Riigikohtu otsus tõi spordiõiguse valdkonda selgust juurde, jagub sportlastele ja neid assisteerivatele juristidele eesootavail aastail küllaga peamurdmist, kuidas sportlase õigusi kõige tõhusamalt kaitsta. Piltlikult on tegemist õigusliku miiniväljaga, kus võib igal sammul astuda mõne seni läbi vaidlemata ja juriidiliste finesside kõrgpilotaaži kuuluva küsimuse otsa. Nende kasvõi pelk tutvustamine selles artiklis on aga kahjuks võimatu – laenates sõnu köstrilt Lutsu «Kevades», enne läheb Jumala päike looja, kui kõik need võimalikud sõlmkohad üles loetud saaksid.

Postimehe artikkel on leitav siit.