Artikkel ilmus ERRis 09.01.2026
“Mugavuslahendusena” seatud piirangud ei aita kaasa loodusväärtuste säilimisele ja piiravad asjatult metsa majandamist. Paraku on “mugavuslahenduste” kasutamine loodukaitseliste piirangute seadmisel tavapärane praktika, kirjutab Heili Püümann.
Viimasel ajal on arutletud küsimuse üle, kas looduskaitseliste piirangute seadmine on pigem juristide või looduskaitsjate pädevuses ning kellel on suurem õigus osaleda looduskaitseliste piirangute loomises. On arutatud, kas ja millisest ajahetkest ja kui palju peaks omanik saama piirangu talumise eest hüvitist.
Eelnevatest küsimustest on teravam aga küsimus, kas need piirangud, mis erinevate looduskaitseliste väärtuste kaitseks ette nähakse, on riigi soovitud eesmärgi saavutamiseks üldse sobilikud.
Metsaomanik, kes on südamega enda metsa hoidnud, sinna investeerinud ja majandanud, suudab looduskaitselistel eesmärkidel seatud piiranguid ka tasuta taluda, kui seatud piirangud on arusaadavad ja sobilikud. Väga raske on mõista ja heaks kiita selliseid piiranguid, mis on nn mugavuslahendus ehk lahendus, mida kasutatakse laialdaselt ilma kohaspetsiifiliste analüüsideta ja mille sobivus sellele paigale on küsitav.
“Mugavuslahendusena” seatud piirangud ei aita kaasa loodusväärtuste säilimisele ja piiravad asjatult metsa majandamist. Paraku on “mugavuslahenduste” kasutamine loodukaitseliste piirangute seadmisel tavapärane praktika.
2025. aastal sai lõpu üks kaasus, kus vaieldi kohtus selle üle, kas Varbola vanade rannamoodustiste maastikukaitseala moodustamisel kehtestatud metsa majandamise piirangud on sealseid metsi arvestades sobilikud. Metsamaa omanikud otsustasid pöörduda uute piirangute vastu kohtusse põhjusel, et nende hinnangul oli tegemist “mugavuslahendusega”, millest ei ole kellelegi, sh ka loodusele, kasu.
Toon välja mõned markantsemad näited piirangute loomise protsessis.
Esiteks
Varbola vanad rannamoodustised olid kaitse all juba 1973. aastast alates (ENSV Varbola pinnavormide kaitseala). Uue kaitsekorra loomise vajadus tuli seadusest, mis nõudis varasemate kaitsekordade ülevaatamist. See ei tähendanud, et olemasolevat korda oleks olnud eluliselt tarvis rangemaks muuta.
Kohtuistungil peetud arutelu tulemusena möönis ka halduskohus selgesõnaliselt, et “riigil puudub analüüs selle kohta, kas varasemad piirangud töötavad ja kas seni olnud piirangute kehtima jäämine seaks kaitseväärtused ohtu” (tsitaat kohtuistungi protokollist).
Teisisõnu opereerisid metsaomanikud aastakümneid olemasolevate piirangute raames ning kehtivad piirangud muudeti rangemaks ilma, et keegi oleks kunagi analüüsinud, kas seda on üldse tarvis teha.
Teiseks
Uute ja rangemate metsamajanduslike piirangute loomisel kasutati “mugavuslahendust”. Hoolimata sellest, et uuendatud kaitsekorraga muudeti rangemaks metsamajandamisele ettenähtud piirangud, puudus piirangute loomisel eksperthinnang selle kohta, millised oleksid antud asukohas mõistlikud, vajalikud ja jätkusuutlikud metsamajandamisele ettenähtavad piirangud.
Ekspertteadmist koguti küll linnu- ja taimeliikide kohta, kuid ulatuslikud metsamajandamisele kehtestatavad piirangud määrati sisuliselt ilma analüüsita. Seda kinnitas kohtuistungil ka riigi esindaja, kes möönis, et sarnaseid piiranguid kasutatakse üle Eesti ühtse mustrina ning konkreetset analüüsi ei ole tehtud.
Kehtivaid kaitse-eeskirju vaadates ilmneb, et samalaadseid metsamajanduslikke piiranguid on rakendatud nii Märjamaa järtade (kohalikus keelepruugis nimetatakse järtadeks neid rohumaid, mis kevadeti täituvad veega ning kujunevad ajutisteks järvedeks) kaitse-eeskirjas kui ka Ohepalu looduskaitseala ja Kärasi looduskaitseala kaitse-eeskirjades, hoolimata nende alade väga erinevast looduslikust iseloomust.
Varbola vanade rannamoodustiste maastikukaitsealal on valdavad õhukesed loo- ja rähkmullad. Mõningast sarnasust võib leida Märjamaa järtadega, kuid Ohepalus puuduvad looalad täielikult. Vastupidi, tegemist on valdavalt märgade metsade ning rabade ja soodega.
Ka Kärasi looduskaitsealal on tegemist peamiselt soometsadega, mille ökoloogiline loogika ja majandamistingimused erinevad oluliselt Varbola vanade rannamoodustiste alast. Ka põhjendused nende piirangute kohta on erinevates kaitse-eeskirjades väga sarnased. Seda vaatamata asjaolule, et looduslikud tingimused on nendes piirkondades väga erinevad.
Teisiti öeldes, hoolimata sellest, et metsamajandamisele ettenähtud piirangud on üpris ranged, ei hinnanud nende sobivust konkreetsele piirkonnale keegi. Kohaldati seda, “mida alati”, kuid mitte keegi ei olnud analüüsinud, kas uued piirangud tagavad, et ka 60 aasta pärast oleks Varbola linnuse ümbruses olevatel vanadel rannamoodustistel taas ilus okaspuumets.
Kolmandaks
Konkreetse kaitsekorra kehtestamise osas on teada, et teatud kaitsealasse jäävate kinnistute osas ei aita kehtestatud metsamajanduslikud piirangud kaasa riigi soovitud kaitse-eesmärgi saavutamisele.
Mitmed metsakinnistud koormati piirangutega põhjusel, et need on üldiselt maastikukaitsealana olulised, sest on moodustunud ilus ja metsane tervikpilt. Seejuures on oluline, et ajaloolistelt kaartidelt nähtub, et nüüdne ilus metsane pilt on tekkinud just inimtegevuse tulemusena.
1899. aasta tsaariarmee kaardilt selgub, et kohalik mõisnik on umbes 120 aastat tagasi teinud antud alal hiiglasliku sadu hektareid hõlmanud lageraie. Selle tulemusena hakkas kasvama uus okaspuu enamusega metsapõlv, mis on jõudnud eriti kuusikutes vanuse piirile ning mille osas nüüd riik leiab, et see on ilus ja selle kaitseks tuleks seada täiendavad ranged piirangud.
On tähelepanuväärne, et piirangute loomisel on lähtutud ebaõigest ja loodusseadusi eiravast eeldusest, justkui oleks mets muutumatu suurus, mis jääb selliseks aegade lõpuni, ehkki tegelikult see nii ei ole.
Näiteks ilmus juba 26. jaanuaril 2021 Maalehes artikkel kohaliku metsaomaniku murest, et üraskid olid ära söönud lausa 13 hektarit kuusemetsa, mis tuli hooldustööde käigus maha raiuda, et asemele saaks istuda uued puud. See artikkel annab kirjelduse sellest, et tegelikult puud metsas vananevad, surevad ja seejärel ei teki automaatselt “looduse armust” samasugust metsa (maastikupilti) asemele. Uue metsapõlve tekkeks on tarvis inimese panust, nagu see oli ka juba 120 aastat tagasi.
Metsamaa omanikud esitasid kohtuvaidluses Eesti Maaülikooli metsakasvatuse ja metsaökoloogia õppetooli kaasprofessori ekspertarvamuse, kes leidis, et praegu Varbola vanadel rannamoodustistel kasvavad valdavalt okaspuuenamusega metsad asenduvad aja jooksul (võib-olla lähima paarikümne aasta jooksul) võsastikuga, mitte ilusa ja praegusega võrreldava okspuumetsaga.
Seega võeti kaitse alla “olemasolev maastikupilt”, mis oli tekkinud inimtegevuse tulemusena ning mis säilib sellisena üksnes juhul, kui seda maa-ala hooldab ka edaspidi inimene. Samal ajal keelati kaitsealal ilma analüüsita mõistlik metsamajandamine, mille tulemusena on pilt, mida kaitseme, aastakümnete pärast kadunud ja okaspuumetsad on asendanud lihtsalt võsaga.
Kõne all olevate metsakinnistute omanikud on sunnitud pealt vaatama, kuidas nende eelkäijate 120 aastat tagasi rajatud mets hävib ja asendub sarapuuvõsaga põhjusel, et ilma igasuguse analüüsita kaitstakse “olemasolevat maastikupilti” selliste piirangutega, mis seda pilti ei säilita.
Paratamatult tekib küsimus, kas riik tahab Varbola vanadel rannamoodustistel näha ka edaspidi okaspuu enamusega metsa või tegelikult on riigil ükskõik, mis seal kasvab, peaasi et piirangud on kehtestatud. Sama küsimuse võiks esitada ilmselt veel mitmete analoogiliste juhtumite puhul üle Eesti.
Kokkuvõtvalt võib nentida, et tasuta looduskaitselise piirangu talumisest on metsamaa omaniku jaoks hullem ainult arusaamatu ja läbimõtlematu mugavuspiirangu talumine (see oleks nii ka raha eest). Konstruktiivne ettepanek oleks teha vähem aga paremini, mõeldes esmalt läbi, mida ja kuidas me soovime saavutada, pidades selleks nõu oma ala ekspertidega. Vältima peaks “mugavuslahendusi”, mis kahandavad paratamatult ka piirangute tõsiseltvõetavust tuues loodusele kasu asemel kahju.
Kas looduskaitseliste piirangute seadmine “mugavuslahendustena” on aktsepteeritav? Looduskaitselised, sh metsamajanduslikud piirangud on vaieldamatult vajalikud, kuid need peavad tuginema sisulistele ja kohaspetsiifilistele ekspertteadmistele, seda nii keskkonnaekspertide kui ka juristide sisulistele teadmistele.
Meil on vaja piirangute seadmisel rohkem sisulist analüüsi. Looduskaitselised piirangud ei tohiks loodust hävitada. Kui soovime kaitsta ilusat okaspuumetsa, siis peame tegema otsuseid, mis võimaldaksid ka meie lastel seda nautida, mitte olema tunnistajateks läbimõtlematute piirangute tulemusena laiutavale sarapuuvõsale, kus ei ela ei laanepüü ega kasva roheline hiidkupar.
Olgu mainitud, et metsaomanikud ei olnud kohtus edukad ja esile toodud minetused ei toonud kaasa kaitsekorra muutmist. Lõpetuseks kasutan Eesti tarkusetera, mis ütleb, et ühe puuga ei saa kõiki metsi lüüa.
_________________________________________________________________________________________
Heili Püümann esindas käsitletud kohtuvaidluses metsamaa omanikke.