NOVE planeeringute valdkonna juht, vandeadvokaat Heili Püümann kirjutab ERR arvamusloos, et “mugavuslahenduste” kasutamine loodukaitseliste piirangute seadmisel on tavapärane praktika, mis paraku ei aita kaasa loodusväärtuste säilimisele ja piirab asjatult metsa majandamist.
“Mugavuslahendusena” seatud piirangud ei aita kaasa loodusväärtuste säilimisele ja piiravad asjatult metsa majandamist. Paraku on “mugavuslahenduste” kasutamine loodukaitseliste piirangute seadmisel tavapärane praktika, kirjutab Heili Püümann.
Viimasel ajal on arutletud küsimuse üle, kas looduskaitseliste piirangute seadmine on pigem juristide või looduskaitsjate pädevuses ning kellel on suurem õigus osaleda looduskaitseliste piirangute loomises. On arutatud, kas ja millisest ajahetkest ja kui palju peaks omanik saama piirangu talumise eest hüvitist.
Eelnevatest küsimustest on teravam aga küsimus, kas need piirangud, mis erinevate looduskaitseliste väärtuste kaitseks ette nähakse, on riigi soovitud eesmärgi saavutamiseks üldse sobilikud.
Metsaomanik, kes on südamega enda metsa hoidnud, sinna investeerinud ja majandanud, suudab looduskaitselistel eesmärkidel seatud piiranguid ka tasuta taluda, kui seatud piirangud on arusaadavad ja sobilikud. Väga raske on mõista ja heaks kiita selliseid piiranguid, mis on nn mugavuslahendus ehk lahendus, mida kasutatakse laialdaselt ilma kohaspetsiifiliste analüüsideta ja mille sobivus sellele paigale on küsitav.
Loe lähemalt siit: Heili Püümann: looduskaitselised piirangud “mugavuslahendusena”
